Austraalias on elu üks lõputu seiklus
Ja ongi peaaegu otsa saanud meie elu siin, 8 kuud on märkamatult möödunud. Mälestusi ja häid mõtteid on palju, mida Eestisse kaasa võtta. Võin vabalt öelda, et Austraaliasse tulek oli meie elu üks parimaid otsuseid, see on paika loksutanud nii mõnedki asjad ning andnud meile hulganisti elukogemust. Siia tulek on piltlikult öeldes oma elu nullist ehitamine(meie jaoks vähemalt, sest meil polnud siin midagi ega kedagi), vaja on elukohta, tööd, mingit rutiini, mis paneks suure plaani nö paika ning sõpru ja pealehakkamist, et siis seda rutiini murda. Ma julgen öelda, et me tulime kõigega hästi toime. Ma ei ütle suurepäraselt, sest alati võiks ju paremini minna, töö leidmine võttis suhteliselt kaua aega stress mis sellega kaasneb, kuid kõik see oli ikkagi väärt siia tulemist, meil ei ole kahetseda mitte midagi. Me oleme näinud võrratult kaunist loodust, ujunud maailma ilusamates randades, tutvunud huvitavate inimestega ning elanud koos päris printsessiga. Elanud linnas ja maal ning teinud igat sorti tööd. 8 kuud on Austraalia avastamiseks väga lühike aeg, kindlasti oleks tahtnud ka teisi kohti näha, kuid seekord läks nii.
Rolandil läks tööga seoses nii hästi, et tal lubati see viimane nädal ka töötada. Ostsime mõlemad oma viimastel päevadel suured küpsisekarbid tööjuurde ning jätsime kõigiga hüvasti . Reedest alates on pea reisimõtteid täis, tõmbame vaikselt otsi kokku, sorteerime asju mida kaasa võtta ja mida mitte, kui terve nädalavahetus oli enesetunne rahulik, siis täna on juba väike ärevus sees. Eelmine nädalavahetus oli siuke erakordne hetk, kus kõik selle korteri elanikud olid üheaegselt kodus, seda ei ole meie siin elamise ajal enne juhtunud. Loomulikult kasutasime seda võimalust ära, ehk siis meil oli väga tore õhtu kuuekesti stabiilse jutusumina ja kerge õlleaurude seltsis. Sellel nädalavahetusel käisime Rolandiga väljas söömas ja igal pool jalutamas, nimetagem seda Austraaliaga hüvasti jätmiseks.
Tänavamuusikuid jagub kõikjale, üks põnevam kui teine
Homme 6.50 stardime Perthist juba Malaisia suunas. Me teame, et Indoneesias on räiged tulekahjud ning Singapur ja Malaisia on paksus sudus, kuid mis olukord seal tegelikult on, kas tänavad on “välja surnud”, kas me Malaisiast üldse sudu tõttu minema saame, sellest kõigest pole meil õrna aimugi. Loodetavasti lennukid sõidavad ning Malaisiasse nö lõksu ei jää. Käisime täna natuke taskuraha ka vahetamas
Blogiga veel lõpp ei ole, kui kõik hästi läheb, siis nädala aega tuleb jooksvalt postitusi veel meie tegudest Malaisias ja Frankfurdis, kuid kui ei peaks hästi minema, siis blogime alles Eestis olles. Saksamaast nii palju, et me saabume rahvusvahelisse lennujaama aga meie lend Saksamaalt Rootsi läheb ühest teisest lennujaamast, sest me lendame odavlennuga, nende lennujaamade vahe on üle 100 km, seega teise öö oleme sunnitud lennujaamas veetma, sest lend läheb varahommikul. Esimese öö oleme hotellis.
Selline oli meie tuba eile õhtul ning hetkel näeb ta veel täpselt samasugune välja.
Täna õhtul ilmselt und ei saa, sest lendamine tekitab meis mõlemis mitte just eriti rahulikke tundeid, kuid õnneks on meil veel alles Eestist ostetud palderjani tabletid. Korterikaaslane Regina küpsetas meile kooki, õhtul tuleb viimane koosistumine ja maiustamine ning kella nelja paiku viibki Siim meid lennujaama ja me oleme Austraaliast igaveseks(kuigi kunagi ei saa kindel olla) läinud. Siinkohal ongi vist meie Austraalia tegudega lõpp, järgmised postitused tulevad juba mujalt.
Ahjaa üks lahe asi mis vajab mainimist, mõned pildid meie blogist on äsja valminud inglise keele õpikus. Ilmuma peaks see vist sügisel või millalgi. Vist on inglise keele õpik gümnaasiumile, kuid ei ole 100% kindel. , kuid raamatus oleme me igaveseks .
Kui kasvõi üks inimene sai meie blogi lugemisest innustust, et võtta julgus kokku ja see ära teha, siis oleme me väga õnnelikud. See on uskumatu kogemus, mis õpetab ennast tundma ning vaatama maailma avarama pilguga .
Aitäh sulle Austraalia, kuid meie aeg on tulnud!
