Elu linnas
Saabusime esmaspäeval rõõmsalt oma uude koju. Nagu eelpool mainitud on see peaaegu kesklinnas, seega üsnagi mürane. Maksame siin 290 nädalas, mis tegelikult ei olegi nii väga palju, arvestades asukohta.
Niisiis see on korter läbi kahe korruse. 3 magamistuba ning 2 vannituba. Teisel korrusel elab teine eestlastest paar Siim ja Regina. Meie kõrval toas elab Regina õde Reelika. Toast niipalju, et meil on hästi suur voodi ning suur sisseastutav garderoob(kuidas ma sooviks omale Eestisse sellist). Korter ise ei ole just eriti uus, kuid kõik vajalik on olemas. See on asukoha poolest ning ka seltskonna poolest kõige mõnusam elukoht Perthis olnud. Loodetavasti on see elukoht meil siin pikaajalisem.
Rõdult on vaade kesklinna suunas:
Avatud köök ja elutuba, kust läheb trepp teisele korrusele, neil on seal üleval oma vannituba ja wc:
Ning maja ees on lukustatud ning valvega parkla siin elavatele inimestele. Meie oleme siin igaljuhul väga õnnelikud, kuid oleks veel õnnelikumad kui saaks tööle.
Kuna saabusime siia esmaspäeva õhtul, siis ei jõudnud me peale sissekolimise midagi teha. Otsustasime, et oleme teisipäeval võimalikud tegusad töö otsimisega. Käisime kolmes tööbüroos, esimene oli AussiJobs aga kuna see on alati rahvast paksult täis ning selleks, et keegi sind jutule võtaks, peab tihti mitu tundi seal järjekorras seisma. Seega otsustasime, et sinna me ootama ei jää. Järgmine oli JobShop, kuid sinna minek oli täiesti mõttetu, esimese asjana pead arvutitaha istuma ja nende koduleheküljele kasutaja tegema ning siis neid tööpakkumisi hakkama vaatama ja cv-si saatma. Seda kõike saab teha ka kodus arvutitaga, sinna minekul pole mingit eelist. Ning kolmas koht oli Programmed Intergrated Workforce. Esimese asjana, kui sinna sisse läksime, küsiti meilt autojuhilubade kohta. Kuna ainult Rolandil on load, siis mind ei võetud jutulegi. Rolandit kutsuti täna hommikul sinna tagasi, eile räägiti talle, et neil oleks pakkuda mingite kaamerate paigaldamisi taksodesse vm ning kui ta täna sinna läks, lootes et ehk räägitakse midagi täpsemalt tööst, siis selleasemel pidi ta seal mitu tundi erinevaid tööohutuse ja mingeid muid teste lahendama. Antud tööst ei räägitud midagi, kuid vähemalt sai ta ennast sinna büroosse registreeritud. Täna pidi ta omale tööriideid ostma, saapad ning vesti, sest sealt küsiti nende olemasolu kohta ning kuna ilmselt ta millalgi ehk ikka saab kuskile, siis on need kohustuslikud. See büroo vahendab rohkem meestetöid, igasuguseid laos töötamisi ja tõstukitega sõitmisi. Aga kuna mitmed eestlased on läbi selle büroo üsnagi hea palgaga kohale saanud, siis olen ma kindel, et millalgi tuleb kõne ka Rolandile.
Algusel oli meil plaan, et otsiks tööd koos, ühte kohta, sest ma tunnen ikka veel natuke ebakindlust oma ingliskeelega(kuigi ei peaks, vaadates kui palju pilukaid siin on ning kuulates nende inglisekeelt). Kuid tark on siiski eraldi otsida erinevatesse kohtadesse, nii on kõvasti lihtsam ning suurem tõenäosus midagi saada. Ma olen netis mitmetele tööpakkumistele kirjutanud ning cv-si saatnud, kuid siiani pole minuga keegi ühendust võtnud. Täna, kui Roland oli seal büroos ja ma üksi kodus passisin ja netist tööd otsisin, siis tuli kuidagi siuke lootusetu tunne, et ma peaksin nagu midagi enamat tegema. Võtsin oma vähese julguse kokku ning hakkasin linnas mööda tänavaid ringi kõndima, otsides hotelle ning restorane, kuhu oma cv-si viia. Otsisin tööd kahest hotellist ning ühest restoranist, kõik kohad lubasid lähi päevadel minuga ühendust võtta. Käisingi kokku vaid kolmes kohas, sest mul oli ainult 5 eksemplari välja prinditud. Kuskil eriti pikka juttu ei tehtud, ainult restoranis küsiti et kui kauaks ja mis koormusega. Need 3 kohta võtsid aega mitu tundi kõndimist ning minupuhul eneseületust. Homme üritan veel 2 kohta leida, kuhu oma paberimajandus jätta.
Vot siukesed on hetkel meie lood, arvan et töökohad pole ka enam mingi kauge tulevik, sest me oleme mõlemad piisavalt pealehakkamist täis, või noh, antud olukorras lihtsalt peab olema.
Tervisi Eestisse .
