2. päev Malaisias

Tänu esimesele kurnavale päevale oli uni magus ning hommikul olime energiat ning uut avastamisrõõmu täis. Kuna meil toas pole midagi, millega saaks süüa teha, isegi mitte veekeetjat siis suundusime hommikul 9 paiku tänavatele süüa otsima . Täpsemalt siis jalutasime sellisesse kohta

Jalan Petaling street, sealt sisse minnes algab China town, üks suur ja lõputu turg kus kõik kaupmehed üritavad odavaid hiina koopiaid müüa, seal leidub absoluutselt KÕIKE. Tänavad on räpased, haisevad ning üldpilt on üsna vaene, müüjad on pealetükkivad ja väsitavad, kuid sõbralikud.

Hommikusööki sõime me tänava “restoranis” nimega Hon Kee mis on ajalooliselt üsna vana ning omamoodi kuulus, sest see koht avati 1949 aastal. Söögiks oli riisipuding sealiha ja ingveriga, külmad chilli nuudlid kana ja seesamiseemnetega ning üli magus lahustuv kohvi.

Mitte just tavaline hommikusöök, mida me oleme harjunud sööma. Riisipuding nägi välja nagu tatt kuid maitses üllatavalt hästi. Et proovida erinevaid toite, siis me teeme alati nii, et tellime kaks erinevat rooga ning sööme mõlemast pool ja siis vahetame omavahel. Peale neid toite oli kõht ääretult täis ning edasi võtsime suuna linna poole, et siis natuke eemale sõita. Siin on kõik kuidagi nii segane, ilus, kole, vaene ja rikas, kõik käsikäes.

Sentralist sõitsime rongiga Batu caves’isse (Batu koopad), see on hindude üks populaarsemaid püha kohti väljaspool Indiat.

Ülesse viib 272 astet ning sissepääs on tasuta.

Koobas on seest väga väga suur ning igalpool jooksevad väikesed ahvikesed ringi.

Päris hea trenn oli see treppidest üles alla tatsumine, kuid kindlasti oli minek sinna väärt. Kuigi koobas oli prügine tänu ahvidele, sest nad veavad kõike söödavat ja mitte söödavat igale poole laiali ning seest haises koht uriini järele. Üldmulje jäi siiski võimas ning positiivne. Peale pikki ronimisi otsustasime osta kobara õigeid banaane. Kõigest näpupikkused, tumekollase sisuga ning väga maitsvad. Neid avalikult süüa oli üsna ohtlik, sest ahvid olid kohe kohal.

Hiljem läksime taaskord rongile ning võtsime suuna kesklinna. Peatusime ühes kaubanduskeskuse food court’is, et kõhud korralikult täis laadida.

Oi kui head need toidud olid! Seal nö omleti all on riis.

Avalikes kohtades pole just kerge vetsus käia . Hotellis on meil nö normaalne pott.

Kuulsad Petronas twin towers. See oli aastatel 1998-2004 maailma kõrgeim hoone.

Esialgu oli meil tegelikult plaanis osta pilet ning nende otsa sõita, et siis Kuala Lumpurit kõrgelt näha, kuid sudu rikkus selle mõtte ära. Nähtavus pole just kiita ning kõik on lihtsalt hall.

Jalutasime linnas ringi ning vahepeal jõudsime jäätise hot-dogi süüa.

Vahepeal jõudis juba õues pimedaks minna ning Petronase taga hakkasid värvilised purskkaevud tööle.

Õhtu saabudes otsustasime et läheme uuesti China towni, sest olime lugenud, et just pimedas on seal tõeline elu käimas. Ja no tõsi see oli ka. Tänavad olid igasuguseid putkasi üli paksult täis topitud, sama kaup aga erinevad hinnad. Kaubelda tasub alati, näiteks kui me Batu caves’is käisime, siis ostsin India naiselt käeketi, värskelt tehtud, istus oma kulinatega asfaldil ja muudkui vorpis ehteid, kauplesin 2 myr’i odavamaks, Roland ostis adapteri mille kauples 5 myri odavamaks.

Seadsime end ühe kohaliku toidukoha teise korruse akna alla, tellisime pudeli õlut ning praetud riisi ja jälgisime sagimist all tänaval. Alkohol on siin üsna kallis, üks pudel õlut maksab rohkem kui üks toidukord, seepärast rohkem ei raatsinudki osta.

Ma ei tea kuidas aeg nii kiiresti läheb, kuid hetkel on siin kell kohe kaks öösel ja ma olen üli väsinud, kuid tahtsin blogi täna kindlasti valmis kirjutada, sest siis on nö värskelt meeles. Selles postituses on pigem hulganisti pilte ning üsna pealiskaudne tekst, vabandust kuid väsimus ajab nüüd meid unemaale!

Homseni!