Hüvasti meie vana, ustav sõber !
Pühendan selle postituse eranditult meie armsale autole.
Nagu Austraalias ikka, käivad asjad kiirelt ja ettearvamatult. Roland pani üleeile auto kuulutuse internetti ning eile leidis meie neljarattaline uue omaniku. Ühe päevaga oli umbes 10 huvilist, kuid autot nägi nendest vaid üks. Müüsime selle 150 dollarit odavamalt kui ostsime, niiet kaotus pole üldse mitte suur. Mingid Iiri tüübid tulid vaatama, tegid sõitu ja kuna neil oli autot juba tänaseks vaja, siis oli raha olemas, paberid täideti ära ja oligi kõik. See käis nii ruttu, et ma ei saanud autoga hüvastigi jätta. Mina jäin tuppa süüa tegema ja Roland tegeles nendega ning kui ta tuppa tagasi tuli, siis olid käes vaid müügi dokumendid ja sularaha patakas. Meie eesmärgiks polnud auto võimalikult kallilt maha müüa, vaid pigem saada sellest nö võimalikult varakult lahti, sest auto müüdud saamine oli väga tähtis enne siit lahkumist. Ja siis me otsustasimegi, et kuna neil oli raha kohe olemas, kõik sobis, et siis miks mitte. Auto ei vedanud meid kordagi alt, läks alati ilusasti tööle ja oli muidu tubli.
Peale auto müümist oli ja on siiani kuidagi kurb ja tühi tunne, nagu oleks väga hea sõbra või pereliikme kaotanud. Kui nüüd ausalt kirjutada, siis eile peale müümist läksime parklasse ning nii kurb hakkas, et võttis pisarad päris pikaks jooksma , meie parkimis koht oli täitsa tühi.
Viimased päevad enne müüki panemist(värviparandused)
Uudiseid veel niipalju, et meie kõrvaltoas on uued inimesed. Reelika startis eile Eesti poole. Hetkel elab sealt üks eestlastest paar, kes saabusid äsja Austraaliasse. Tuli kohe meie algus meelde, kui me alles saabusime, tööd pole, autot pole, rahaga ei taha ka priisata, kõik on alles uus ja huvitav, kuid nüüd läheme juba 12 päevapärast Austraaliast igaveseks minema.
Meie töödest nii palju, et Rolandil on see nädal viimane töönädal, kahjuks ühe nädala peab ta nö töötu olema, sest osakond peab kulusid kärpima. Läks niigi hästi, sest algusel lubati ainult paar nädalat tööd, kuid nädalatest said järsku mitu kuud. Seega peab ta õnneks ainult neljapäeval ja reedel bussiga tööle minema(tööle saab ta kahe erineva bussiga ja kokku kulub tund aega). Mina saan lõpuni töötada, ehk siis jäänud veel üks täis nädal. Meil tööjuures on nii palju muutusi. Öövahetus algab esimesest juulist,(mul ikka väga veab et selleks ajaks olen sealt läinud), ning kuna kellelegi ei sobi öövahetus, siis palgatakse uusi inimesi. Sagimist on palju, uusi on vaja välja koolitada, seega ma ei ole eriti kindel, et ma järgmine nädal kõik päevad tööle lähen, sest inimesi pole nii palju vaja.
Lõpp on käega katsuda, koduigatsus on meeletult suur ning samas on siit ka nii nukker ära minna. Nii palju asju on vähese ajaga juhtunud ning juhtub veel ja endiselt on palju teha enne ära minekut, pea on pulki täis ning aeg läheb liiga kiiresti. Aga kuidagi mõnus on, elu on nii kuradi huvitav ikka.
Järgmise korrani .
