Aeg läheb kiiresti

Vabandused, vabandused et pole taaskord pikalt kirjutanud, põhjus on endine – pole väga juhtunud midagi, mis oleks kirjutamist väärt. Kuid ma muljetan niisama natuke meie elust. Roland on terve selle nädala tõbine olnud, võttis töölt 2 päeva vabaks, rohkem ei raatsinud. Nad pole minu tööaegu veel muutnud öiseks, kuid kõik viitab sellel, et see juhtub üsna pea, seega meie lähitulevik siin on hägune. Tegin firmale ettepaneku, et ehk saaks Roland ka sinna tööle, siis saaks öösel autoga koju sõita, kuid mulle pole mingit konkreetset vastust tulnud veel. Roland saab Cocas märgatavalt kõrgemat palka kui mina Blue Cows, ega ta vist õnnelik just poleks kui ta saaks ka seal töötada. Kuid eks näis, plaane on mõttetu hakata tegema, niikuinii läheb kõik vastupidiselt. Ma ei tea kuidas Eestis toiduainete ladudes asjad käiva(eeldan et ehk samamoodi), kuid tegelikult on hämmastav näha, kuidas vanadele asjadele pannakse uued kuupäevad ning müüakse neid rahuliku südamega. Võinoh, mis näha, me ise peame panema aegunud asjadele uued kuupäevad. Näiteks KÕIK juustud, mis on aegunud, pakitakse lihtsalt uude kilesse ning pannakse uus kuupäev. Poest ostad seda võib-olla peaagu aasta aega seisnud toodet ikka täishinnaga. Võib-olla on see normaalne ja tavaline, kuid mina ei tahaks süüa seisnud ja Redated toitu. Seal töötades olen ma aru saanud, et ainukesed inimesed, kes tunnevad end seal õnnelikuna, on kontoritöötajad rahakuhja otsas ning autojuhid, sest nad ei pea 9 tundi veetma külmas ruumis. Meie töö põhiruumis pole aknaid, valgustus on üsna hämar ning sooja on 3 kraadi. Ei tundu midagi hullu, kuid ma ütlen ausalt, et nädala aega iga päev seal olla on kuidagi masendav, just sellepärast et seal on ainult suured riiulid täis toiduaineid ning külmus. Ohutusest ei tasu rääkidagi. Riiulitel turnimine on põhimõtteliselt kohustuslik osa tööst, sest tihti ei ole võimalik redelit soovitud kohta saada. Kontoritöötajad(mitte kõik) kohtlevad meid(pakkijaid) nagu alamklassi, kes peaksid nende järelt koristama ning kohe jooksma, kui neil on mingi häda. Aga no ma ei saa otseselt kurta, sest see on endiselt parem kui töötu olla. Kuid seal töötamisel on ka omad teatud plussid, mina nimetaksin seda palgalisaks, ehk tasuta toit. Rolandi töötingimustest ei oska ma suurt midagi muljetada, tean ainult, et reedeti on nii vähe tööd, et sa pead lihsalt ringi käima ning omale mingit tegevust otsima.

Tundub, et Austraalia soojus on viimaks ka Eestisse kevade toonud. Meil on sügis, ehk stabiilselt umbes 16 kraadi ning vihmane, mis paneb kangesti juba Eestisse tagasi tahtma. Kuid pole kaua jäänud, kui kõik läheb esialgse plaani järgi, siis 2 kuud veel . See on meie elus esimene ning arvan, et ka viimane kord, kui me Austraaliasse satume, seega tuleb veel kahest kuust viimast võtta. Tahaks veel Agnest näha, kuid kahjuks pole ta meie vastu eriti huvi tundnud, ning ma arvan, et tean millepärast. Nimelt, Austraaliast ära tulles saame me oma maksud tagasi, kuid mul on tunne, et ta ei maksnud meie makse, sest viimased paar kuud Agnese juures töötades, ei saanud me palgalipikuid, ainult ümbrikus sularaha. Kuid tal on veel aega selle paberimajandusega tegeleda, ta on väga laisk inimene, ausalt.

Hea uudis on, et ostsime omale lõpuks teki, võinoh Roland lihsalt käis ja ostis, peale seda kui ta haigeks jäi. Tegelikult polnud teksade ja pusaga eriti mugav mingi lina all magada. Nüüd on inimese tunne.

Nautige kevadet, hetkel ei oska ma midagi teile rohkem kirjutada.