Turistid
Meil ei ole hetkel jätkuvalt tööd ning lootus viinamarjaistandusse saada kahaneb iga päevaga. Vine power( kontor mis vahendab igasuguseid viinamarjadega seotud töid ) ei ole meiega endiselt kontakti võtnud. Olime kindlad, et esmaspäevaks või hiljemalt teisipäevaks saame tööle, kuid täna on juba laupäev. Käisime seal kontoris uuesti kohal, et uurida mis toimub ning kas on mingit lootust tööd saada, kuid ainuke, mis me vastuseks saime oli, et hetkel on vaiksed ajad ning lähima kahe nädala jooksul ilmselt tööd ei ole. Selle maja omanik, kus me hetkel elame, tuli ka tagasi koju, sest ta jäi haigeks. Kuigi ta pidi algselt vähemalt 5 nädalat eemal olema. Kuna meil ei ole aega ega mõttet passida siin tühjalt kaks nädalat ja loota, et ehk saab tööd, siis otsustasime, et kolime esmaspäeval linna. Tuba on meil Perthis juba ees ootamas, kusjuures peaaegu, et täitsa kesklinnas. Hakkame seal tööbüroosid läbi kammima ning ehk on linnas suurem lootus tööd saada. Meie 88 farmipäeva jäävad ilmselt tegemata, vaja on neid teha selleks, et taodelda teise aasta viisat. Austraaliasse jõudes mõtlesime, et ehk tahame kunagi tagasi tulla, et võiks ikka need farmipäevad ära teha, kuid sellise töö leidmisega on siin hetkel suht kitsas ning kui aus olla, siis ei kipu siia enam uuesti niipea tagasi. Võib-olla kunagi ehk lihtsalt reisima või õpilasviisaga siia kuskile kooli. Kuna me peame tagasi Eestisse minema juba juuli alguseks, siis hakkab ajaliselt ka kitsaks jääma selle 3 kuu farmi tegemisega. Mis seal ikka, läheme linna õnne proovima .
Meil on üks eriti lõputult kulgev päev seljataga. Nimelt, Vine Power’i kontorist öeldi, et me võime hommikul kell 5 sinna igaksjuhuks kohale minna, sest võib-olla ei ilmu keegi kohale ja siis me saaks ikkagi tööle minna nagu ekstra inimesteks vm. Otsustasime, et tasub proovida. Küpsetasime eelmisel õhtul omale söögi kaasa ning läksime vara magama. Kui kell 4 äratuskell lõugama hakkas, siis ainuke asi mis juhtus, oli et Roland tõusis korraks voodist püsti ning mina ütlesin lihtsalt EI. Ja magasime edasi nagu kõik normaalsed inimesed sellisel kellaajal tegema peaksid.
Järgmine hommik kell 4 oli uus katse, kusjuures kõik toimis. See oli väga naljakas hommik, me olime kahtlaselt jutukad ning heas tujus, hakkasime hommikusööki sööma ja lobisesime ning kui me söömise lõpetasime siis oli kell juba 5. Aga me oleks pidanud kell 5 juba kontoris olema. JÄLLE ei jõudnud. Kuid me ei lasknud tujul langeda, vastupidi. Läksime autosse ja sõitsime päikesetõusu vaatama.
See on tehtud umbes 6 paiku hommikul. Mõnus on vaadata kuidas loodus ärkab. Õues oli nii mõnusalt jahe ning päike tuli vaikselt välja ja hakkas ookeani ning mägede vahel jooksvat jõge valgustama:).
Õhtul läksime loojangut ka vaatama.
Kuna täna (laupäeval) oli meie eelviimane päev siin ( sest homme töötame oma viimase päeva Agnesega oma vanas töökohas) siis otsustas Roland, et me võiks siinkandis väheke ringi vaadata ning turistida. Kõigepealt käisime kohas nimega Eagles Heritage. See on põhimõtteliselt nagu lindude varjupaik. Nad toovad sinna vigastatud linnud, kes enam looduses ise hakkama ei saa ning ravivad nad seal terveks ja hoolitsevad nende eest.
Hiljem oli seal kotkaste esitlus, kus nagu näha, sai neile ikka päris ligidale.
Teine koht, kus me käisime oli Lake Cave, ehk siis otsetõlkes järve koobas.
See koobas on sealkandis ainuke, mis on koguaeg niiske. See nö kasvab pidevalt, sest vesi tilgub ning need soolapurikad aina kasvavad. 60 aastaga pikenevad siukesed purikad kuskil 2 cm.
Maailmas on 2 kohta, kus laest tuleb suur soolakobakas, ning alt ei toeta teda mitte miski. Üks on Prantsusmaal, mida ei eksponeerita inimestele ning teine on seal samas koopas, kus me käisime. Loodetavasti on pildilt aru saada midagi
Vesi, mis seal pidevalt tilkus oli 8 kuud tagasi sadanud vihm. Päris kaua võtab aega, et see ükskord maa alla jõuaks.
Vahepeal on hea turist ka olla ja huvitavaid kohti külastada.
Tee koju, mööda lõppematuid viinamarjaistandusi
